ja nõnda lähebki

Ja postitus jäi vahele. oli üsna hektiline nädal. Üleval on pooleli olev seinamaal Aalborgi tudengiraadiole. Kuna terve ruum on tarvis teha, siis läheb sellega veel aega, aga vaikselt sõuab kaugele jõuab. Samas maalimine käib võidu kohalike DJde reostamisega, tühjad õllepurgid peab tihtipeale ise ära viima, aga kõike eneseteostuse nimel.

Käisin praktika koha intervjuul kohalikus agentuuris, kus ma sain üle kuude parimat veini, mitte tavalist etanooli suhkru segu. Töötavad seal kolm tegelast ja suht tore oli nendega intervjuul, tunduvad vahvad tegelased, kuigi panid mind küsimuse ette, kas armastan rohkem kritseldamist (oma sõnadega) või disaini? See on nipiga küsimus, millest ma kuidagi välja vingerdasin. Neil oli laes ratas ja must surfilaud seinal, tundus päris äge. Võib-olla järgmine aasta istun teisel pool surfi lauda. 

Lisaks juhtus mu suurim hirm seni. Ma sõitsin hommikul kooli ja lastekari seisis tee ääres, ümber rattatee. Ma üritasin neist mööda sõita ja mingi laps hüppas täpselt minu möödumise hetkel rattateele. Ma lendasin üle lenksude temaga maha. Õpetajad aitasid mind püsti. Ma sain suht suure šoki ja roomasin oma rattaga eemale neist. Poiss eriti vigastada ei saanud, aga ma saan vaevu liikuda, ühel põlvel on verivalum ja teine ei lõpeta veritsemist, mingi kivi oli maas olnud ja sügava haava tekitanud. Ma kõndisin koju, ratta esikumm oli täiesti tühi. Kodus avastasin, et nii porilaud kui ratas ise oli mõlkis, ning rattaventiil oli täiesti pooleks lõigatud. Samuti oli suur auk ratta väliskattes. Ma ei tea täpselt mis juhtus, aga mingil imelikul kombel on kõik lõhki. Pean ostma kõik uue mis on mbes 60 eurot, see on vist minu jõulukink. Siit ka loo moraal (vabandused kõikide lastega sõprade ees) lapsed on debiilikud ja tuleks liiklusest eemale hoida!

Mul pole hetkel maailmale midagi rohkemat öelda, olge tublid.
K.