Aga oi, peaks rääkima huvitavast juhtumisest, mis aset leidis. Nimelt oli logokonkurss välja kuulutatud kohaliku loovinstituudi poolt. Ma andsin ka endast parima, olin isegi üsna rahul. Paar päeva helistati ja öeldi, et auhind läheb poolitakmiseks kahe inimese vahel ja kui ma teise võitjaga koostööd teen siis on võimalus teenida veel väike lisaraha. Mulle see teine logo ei meeldinud ja tundus üldse liiga kahtlane värk, aga mis seal ikka, oma põhimõtete ohverdamine raha nimel ongi disainerite põhitöö ikkagi. Niisiis ilmusin juba järgmine päev raamatukokku ja mind ootas üks ääretult ebameeldiv rumeenlane ja hipidest korraldajad. See rumeenlane oli väga ennasttäis maailmanaba, kuna sai kohalikus veebidisaini firmas tööd ja üritas mind kui n00bikut õpetada, kuidas ikka suures maailmas lood on ja kui ilus ja andekas ta on. Ma ei osanud reageerida sellisele isiksusele, nii harva kohtab et kogemus puudub, niiet olin enamus aja vait ja nõustusin kõigega, et sealt minema saada. Korraldajad seletasid, kuidas mee logod sobisid nii hästi omavahel kokku ja kuidas me ikka peaks abielluma. Muide, noormees ise nägi välja nagu prullakas vahukumm juuksegeeliga, selline pehmekene, kui lõkke kohale panna siis pehme sisu voolab välja. Ma kõlan kibestunult ja pean nentima, et seda ma olengi. Ta kritiseeris et eelmise aasta disainiosakonnast tuli välja nii palju halbu disainereid ja kuidas isegi tema suudab neist paremat disain teha ja siis surus pihku mulle väga jubeda visiitkaardi. Pärast 2 tundi oli mingi rõlge disiainijurakas välja voolitud, põhimõtteliselt tema logo oli lajatatud minu oma peale. Nad küsisid uidas meeldis, mille peale ma ei osanud muud vastata, kui podiseda oma nõusolekut. Ja nad pakkusid välja ka tulevikus koostööd teha, Mõte sellest võttis juba kõhu alt õõnsaks. Marshmellow/poloidi dünaamiline duo.
Aga see ei olnud loo lõpp. Umbes nädal aega hiljem jõudis minu tähelepanu alla faktoid et simu põhi millel ta oma logo esitas oli netis vabalt üleval ja ta ei olnud vaevunud selle graafilist laotust muutnud. See oli kahtlane, niiet mõtlesin kas logo ise ka võib rip-off olla. Ja nii oligi! Mu allasurutud raev selle tegelase vastu oli nii intensiivne, et ma ei suutnud enne magama minna, kui olin kõik selle info konkursi korraldajatele edastanud. Mõtlesin tüübile endale ka kirjutada ja küsida, kas sellised töövõtted sul ongi. Järgmine päev saabus kiri, et ta on petis jne ja korraldajad annavad teada, mis edasi saab. Seni pole neist veel kuulnud.
Ja veel üks irooniline faktoid, nimetatud noormees elab minu tänaval ja ma juhtusin temast hiljaaegu mööduma, ja kui pilgud oleks suutnud tappa siis oleks mu surmatunnistusel "iseeneslik süttimine". Ta ei öelnud tere, lihtsalt vaatas pika pilguga, samal ajal kui mul oli tüüpiline õnneliku kakukese nägu peas. Ma loodan, et see on õppetund nii mulle ja korraldajatele, et mitte võtta inimesi oma sõnadest. Ning kui inimene näeb välja nagu kahtlane vahuomm, siis ei tasu neid usaldada, kui ta just Michelini maskott pole.
Veel põnevalt kunstirindelt. Ma sattusin kohaliku organsatsiooni otsa, kes parasjagu tegeleb raha jagamisega loovprojektidele, niet kursakaaslasega käime kohalikku müüri vabal ajal maalimas. Saime värvi ja süüa, mida veel tarvis.
Heureka hetki: Pärast 4 kuud ratta parandamist on edu viimaks saavutatud. Selleks kulus kaks lapikest ja ohtralt liimi. Ma vänderdasin mitu tundi kohalikus rajoonis ringi et kõigile oma värskelt parandatud Minski vedrusadulaga imemobiili näidata. A tundus , et inimesed suhtusid sellesse üsna ükskõikselt.
Varsti suundun Berliini, vaja rasedad inimesed üle vaadata ja nende õlu ära juua.
NABA.
Olge tublid,
Parimatega,
M.
No comments:
Post a Comment