Koolist ja fännidest

Selline oli siis teise grupitöö tulemus. Teemaks oli teha plakat Klofteni festivalile (kloften Taani keeles tähendab auku). See on intensiivse argumenteerimise tulemus. Juba alguses tundsin head tunnet selle idee suhtes, kuid seda teostada ja läbi suruda oli raske. Ma joonistasin tegelase ja grupikaaslane tuli välja heade täiendustega, mis andsid plakatile palju juurde. Ka kolmas liige oli, kuid ta vajus kuidagi ära, jäi haigeks jne. Projekti sihtgrupiks olid noored vanuses 14-22 ja me otsustasime bändid 3 rühmaks jagada. Kui mitte midagi muud siis on see kõvasti parem kui selle aasta plakat. Selle printimine läks maksma umbes 100 dkk (=200 eek). Siin maksab suurte projektide printimine 1 dkk=1cm. Ja väiksemad asjad, A4, värviline 1 dkk kanti. Niiet väga odav lõbu see ei ole kuid kindlasti odavam kui trükitöökojas printimine. Igatahes plakati kohalt saime positiivset tagasisidet, ainult üks tüpofiil oli žüriis, kes elas halvemate postrite peal ennast suht põhjalikult välja.
Suht kiiresti on mul välja kujunenud grupp inimesi, kellega tahaks töötada ja järgmise kuu tiim selgus juba kaks nädalat tagasi. Kui keegi oskab photoshoppi siis on jah ilmselt mõistlikum kinnitada ennast selle inimese külge. Kuigi head ideed on skillist igal ajal etemad.

Nädalavahetusel suutsin ära vaadata ühe seeria esimese hooaja. See sari oli vampiiripäevikud. Ma peaksin ette hoiatama, et kui saa oled selle sarja paadunud fännitüdruk, siis edasi lugemine on mittesoovituslik. Ma olin selle kohta üsna palju hype'i kuulnud. Eriti õrnemalt soopoolelt. Pärast pilootosa vaatamist sain kohe aru, kui lootusetu on inimkond. Pärast esimest hooaega võin julgelt öelda, et kõige intelligentsem asi, mida keegi selles seerias ütles oli status quo. Mul on kuri kahtlus, et sellised asjad teevadki inimkonna nii rumalaks. Peategelane oli 17 aastased vampiirivelled, kes näevad kahtlaselt välja nagu oma kesk-kahekümnendates. Nad silkavad ringi, ajavad taga ühte tüdrukut ja universaalselt leiavad oma sugulasi iga nurga tagant. See on nagu Eesti selles mõttes, aga samas nagu sa ei saa kunagi päris täpselt aru, kust nad raha saavad ja miks nad kordagi koolis ei käi, ega rabele muude igapäevaelu küüsis. Kuigi pean tunnistama kui lõbus on vaadata 150 aastase keskealise vampiiri elu, kelle vaevleb stressi küüsis. Silmarõõmu leidus ka. Päris igapäeva ei näe nii raseeritud ja lakitud tegelasi, kes ilmselgelt omavad eratreenereid ja veedavad ülejäänud kolmandiku oma vaba ajast jõusaalis. Pärast esimese hooaja vaatamist veendusin, et teine hooaeg ei ole väärt seda pingutust, mis hõlmab faili avamist ning loobusin. Pealegi leidsin internetist nimekirja umbes 300 minu maitse järgi veidra filmiga.

Pärast üüri maksmist läks konto ajutiselt nulli. Kuid sellest hoolimata kuhjasin hiiglasliku hunniku konserve ja muud manti poes kokku. Letis tunnistasin, et mu rah võis...vist...võib-olla...otsa saada. Siis naeratasin ja küsisin, et kas saan aidata. Ma kahtlustan, et nad arvasid, et sellina müüjate trollimine on mu lemmik vabaaja hobi. Pean tunnistama, et võiks küll täitsa olla. See kuhi nägi väga numpsik välja.

Ning mu tuba tabas inspiratsioon. Mu laud, mis senini koosnes kastist ja lauatükist ning põhjustas mulle suuremaid seljaprobleeme, sai täiendust. Nüüd koosneb ta kahest kastist ja selevõrra kõrgemana põhjustab vähem ebameeldivusi!

Ja nüüd lõpetuseks eraldi pühendusega lõik selle blogi kõige suurimale fännile! Ainus inimene, kes on suutnud kommenteerida selle blogi peaaegu iga postitust. Ja tõuse aplausiks ülesse TnT. Auhinnaks on kogu inimkonna vankumatu austus ja see pilt:

Palju õnne!