Halloween

Möödas on veel üks nädal ja see juhtuski. Mäletad väiksena oli alati mingi suur hirm, et mis iganes juhtub peaasi, et käeluu ei murdu> suurim hirm mingi kindla vigastuse ees. Mina olen alati  kartnud, et mu naba läheb katki. Mis siis juhtub. Kunagi oli mingi ebamäärane film mille sisu ja idee on maetud ajukurdude vahele, kuid on üks asi, mis on alles jäänud. Selles filmis oli inimese naba juurdepääs siseorganitele ja nii ma kartsin sellest ajast peale, et kui mu naba katki läheb siis juhtub midagi väga hirmsat. Laupäeval märkasin, et mu naba on kahtlast värvi ja tuli välja, et ta oligi katki läinud! Mu uued kõrgevärvilised püksid on mu naba katki teinud. Mida siis tegema peaks? Nabaarsti juurde minema? Kuidas sellist asja üldse desinfitseetrima peaks? Viin nabas kõlab halvasti. Ma kardan, et kui ma näpu sisse panen siis jõuan maksa välja vms. Mõned teist noogutavad pead ja mõtlevad, kuidas selline inimene küll jõudis oma elus nii kõrgesse vanusesse nagu seda on 22. Kuid enda kaitseks võin öelda, et ma ei karda ämblikuid va arvatud siis kui nad endeid vetsupaberirulli keskele peidavad.

Nii ongi terve paragrahv nabajuttu, te olete nüüd piisavalt pehmeks muutunud et rääkida muudest teemadest. Ma pole kindlasti maininud, et mu tuba sai väikese täienduse. Ma leidsin köögist jupi lauda ja asetasin selle hellalt oma pappkasti peale, mis näeb nüüd üsna hea välja. hea laud oli pakkumisel, aga kahjuks jäin sellest ilma. Veel olen ma monitore otsinud, kui miskipärast on siin saadaval anult kandilised monitorid. Miks peaks keegi kunagi hankima ruudukujulise monitori. Ainsad ruudukujulised raamatud on paksust papist ja enamasti mõeldud laste.

Vahepeal saabus ka Halloween. Või õigemini on saabumas. Siin on see päris oluline püha. Ükspäev kuulsin ukse taga koputust. Avasin ukse ja ennäe kes seal oli. Väike kari väikeseid lapsi, kes olid riides nagu tegelased Nukitsamehest. Ma tegin ukse hästi veidike lahti ja pistsin pool nägu välja seletasin neile inglise keeles, et meil ei ole komme aga moosi. Nende pettunud näod ei mõjunud mu kaastundele kuna nemad söövad minust umbes seitse kora paremini ja hoolimata maksudest on neil alati raha et kommi osta. Oo kapitalism, miks sa muudad inimese hinge nii kalgiks.

Korterikaaslasega seoses juhtus naljakas asi. Ma sõitsin üks õhtu bussiga kodu poole ja ta tuli oma sõbraga bussile. Võib-olla on seda mainitud, aga tal on erakordselt nasaalne hääl, ma vahel lõbustan ennast ideega, et mis juhtub kui tal nohu on. Muidu on ta tore ja sõbralik. Ta istus bussis oma sõbraga minu selja teha. Ja nad hakkasid rääkima ning mul olid klapid peas. Ja ma hakkasin peaaegu naerma kui kuulsin, et tema sõber oli väga helge häälega nagu noortel kooripoistel, isegi murre oli olemas. Miskipärast tegi see olukord palju nalja ja kogu bussitee ma istusin ja itsitasin pihku.

Suurim leid seni on olnud 15 krooni eest 2 kilo makarone. See hoidis mind õnnelikuna tervelt kaks päeva, lihtsalt see soe kindlustunne, mille sees saab kümmelda! Loomulikult makaronid seisavad kapis ja ootavad kuni ma piisavalt näljane olen.