Interniks

Tere taas Kärdi blogisse,

Esmaspäeval oli meil orkaan UKst. VIhmane ja jube tuuline. Pärast kooli jõudmist sain teada, et 5 min varem olid mõlemad tunnid ära jäetud. Nii ma istusin koolis mäsleva hingeeluga, arutades omaette, et nüüdsest peale hakkan alati kodust liikuma 8.30 kui tund algab, et ma haige õpetaja sõnumit ratta peal maha ei pedaalitseks. Nii ma istusin koolis, saates välja kirju, et järgmiseks semestriks leida praktiakoht, kuna tuli välja, et minu hetkevariant on kaheldava väärtusega. Nimelt disainihärras, kes pidi mind praktikale võtmas oli sama öelnud ka 4-5 klassikaaslasele. Kui härra on valimas, siis ei taha temaga konkureerida. Vihma muudkui sadas järjest ja ma otsustasin koju sõtkuma hakata. Padukas sõites sooviksin tänada oma ema, kes ettenägelikult hankis mulle vihmajope, mis osutuks aastainvesteeringuks.

Veel uudiseid? Ma lähen mingile üritusele pimedas helendavaid näomaalinguid tegema. Tore eks? Sest purjus inimeste on alati lõbus asju näkku maalida. Kuigi pean nentima must valguse pidu on päris tore, noorte keeles väljendatuna 'tuus' aka svamm. Rajalt maha minnes võib arutleda, et miks mitte nimetada asju mis on meeldivad svammiks, see on iseenesest magneetiline kontsept, ta imeb asju enesesse nagu kõik lahedad asjad. Svammid nõuavad su tähelepanu jms. Aga kui täiesti aus olla, siis tegelikult ei ole mu elus hetkel millestki põnevast kirjutada - töö. kool, töö, kodu. Nõnda jääbki mu postitus lüheldaseks, nagu see roheline seelik.

Olge siis svammid,
Teie,
K.