Teile võib huvi pakkuda, miks on täiesti erineval teemal kirjutatud blogi pealkirjaga perspektiivinats...Põhjus on lihtne. Kes iganes on sattunud Berliini viimastel aastatel on kindlasti täheldanud rongide akendel olevaid Brandeburg Tori väikseid pilte. Aga igaüks, kes nendesse vähegi süveneb, märkab selle suurt perspektiivi (t)errorit:

Viimased kaks päeva olen ma aega veetnud Berliinis sõpradega ja kohtusin ka ühe Eesti berliinlannaga.  Neil oli erakordselt pehme voodi ja sõbra ema lõikas jälle juukseid nagu on saanud traditsiooniks.

Täna kütsin Taani Aalborgi, kus ma hakkan veetma järgmised ebamäärased aastad oma elust õppides asju, mis on ka ilmselt sama ebamäärased. Siilike!

Esmamuljed:

Väga sõbralikud inimesed
Numpsik linn
Piisavalt soe
Värviline

Sõit Aalborgi oli keeruline ja siiruviiruline. Hommikul ärkasin koidukumas 5st, tegelt valetan ikka enne, keda ma lollitan ikka, september on käes. Roomasin kõhutäie keefiri ja kohvi seguga ja väga väikese põiemahuga rongijaama Padbourgi rongile. Sõit läks suhteliselt kiiresti magades ja oma uut lemmiklooma (amazon kindle) lugedes. Padbourg on Saksa-Taani piirilinnake, kust on relatiivselt hea hääletada pärast 2 km matka. Pärast kõnekaardi ostmist marssisin tee äärde, kust korjas esimesena mind peale mingi rõõmus saksa tüüp, kes kordas ainult good, good, good ja naeris kõhutäie. Ta oli tohutult uudishimulik, küsis küsimusi ja püüdis pärast 16 h sõitu ennast ärkvel hoida oma coca-cola zero imega. Ma rääkisin talle Moldovast ja ta rääkis kui väga ta sinna ikka minna tahab, sest ta on bussijuht ja kuidas ta ikka armastas 15 aasta tagust Tallinnat. Ta jättis mind bensukasse, kus andis garantii, et ma saan 1h autole. Siis ta toppis mulle kotti kolm coca-cola zerot, et ma teda siis kunagi ikka tervitaksin.

Pärast kahetunnist hääletamist ja poes inimeste otsa jooksmise ja ümberlükkamisemürglit oli mulle ilmselt külge jäänud halb reputatsioon. Lisaks sellele oli autod täis palgapäevajärgseid alkoholiimportijatest sakslasi, kelle ruum oli ekslusiivselt reserveeritud alkoholile. Lõpuks halastas mulle üks tore Afgaani pere, kes oli just Saksamaal pulmades käinud ja tegid mulle pagasnikusse istekoha. Ja ma leidsin endale hingesugulase, tehes perepojale nägusid – üks asi lõpuks, milles andekus ennast ära tasus.

Nad pillasid mind maha Aalborgi rongijaamas, kus ma rahvamassidest läbi pressides jõudsin Aalborgi rongile, kus jõudsin vegeteerides kohale. Esimese asjana hakkasin Internetti taga ajama, sest ma ei saanud oma tulevase elukohaga kontakti. Pärast ohtrat võõraste tüütamist – ka asi, milles ma väga andekas olen – õnnestus mul saada tudengimaja Internetti. Siis sain teda, et ma ei pruugi täna ühikasse saada, kuna ma ei teatanud ette, niiet ma peaksin ootama 2 h kuni kindlalt teada saab.

Niiet siin ma siis olen. Kotis saiapäts määrdega, coca-cola zero ja õun, tudengimaja kohvikus, kodutuna ja rotin tasuta Internetti. Just like the good old times...