Vabandused ette ära, kuna kõik läheb ilmselt Interneti puudumisel ilmselt nihkesse. 

Viimane kord jäi seis veidi lahtiseks, kui ma istusin kohvikus ja rottisin Internetti. Asi arenes edasi ja ma saingi ühikatoa. Loomulikult ei saa kõik liiga hästi minna ja mingite ebamääraste kosmosejõudude tõttu kadus mu magamiskott kadunud asjade sekka.

Igatahes mingi vanem härrasmees, kes posis omaette, tuli ja korjas mu peale ja viis ühikasse. Ta juhatas mind kahekorruselisse majja, mis asub kesklinnast autoga 30 min kaugusel ja tutvustas mulle kööki ja vannituba. Loomulikult mitte koridori, sest seal ei olnud valgustust ja taskulambivalguses näitas ära ka mu 2,5x5 m toa, kuna millisel tudengil on lampi vaja, ilmselge luksus! Tuba oli tühi kui välja jätta kapp nurgas, mis oli samuti…ära arvasite…tühi!

Tükk aega ma mõtlesin, et olen esimene, kuni välja roomasid kaks noormeest, üks brünett ja pikk, teine lühike ja blond – poola ja tšehhi. Blond oli täpselt selline, kellena ma kujutasin vahva sõdurit) Veel oli ka kolmas liige, keda ma pole siiamaani kohanud. Ta on nagu leedu fantoom, ainult ta kingi näeb kapis. 

Vanamees jättis mind mu pimedasse tuppa seisma. Oma uutelt korterikaaslatelt ma kuulsin, et enne minu saabumist oli olnud üks legendaarne pidu, mille käigus nad olid kõigi teiste üliõpilastega kohtunud ja nagu alati, vajub Kärt kohale siis, kui kõik kõige olulisemad tutvused on tähtede poolt paika pandud. 

Ma usun mu toakaaslased on mind juba tembeldanud kaltsakaks, kes nende ukse taga asju palumas käib, kuna mul pole siin isegi mitte nuga. Mõlemad ostsid endale 200 DKKse Interneti, mis on mulle esialgu liiga kallis ja rääkisid veidi siinsest eluolust. Selleks, et Taanis üldse pangakontot teha, tööle saada jne on vaja taotelda elamisluba ja seejärel saad teha CPR koodi, mis on nagu isikukood ja milleta sa ei ole inimloom. Mina jäi sellest koos tegemise lustist ilma ja pean nüüd seda ise tegema. Ja nii tegigi number loomast inimese...

Järgneva öö ma veetsin oma riiete seljas aeledes ja külmetades. Üks naabritest oli mulle südameheldusest fliisi laenanud ja nii ma siis vähkresin öö läbi. 8st ärkasin kindla plaaniga endale madrats hankida ja sellele ennast pühendada. Jooksin endale poodi hambapastat hankima, sest ei taha, et väikesed haisupäkapikud ennast mu suus liiga mugavalt sisse seavad. Pärast jõudsin kesklinna ja ostsin esimese asjana endale kuupileti…kas ma mainisin et sama raha eest oleksin ma ka madratsi saanud> 398DKK. Ma asusin teele IKEA poole, kuna kõik muud kohad olid kinni pühapäeva puhul. Ma taidlesin 2h ringi enne kui kohale jõudsin. 

Seal ei olnud mul enam madratsi jaoks raha ja ma hankisin endale kaks madratsipealset (lootusega, et see ajab asja ära), lambi, pirni (2xkallim) ja kaks fliisi. Nii lendas ülejäänud 200DKK minema ja ma ei saanudki madratsit. Viisin kola koju ja tegin toa korda.

Need madratsikesed on imeõhukesed, niiet ma voltisin need kokku, niiet nüüd on nurgas 45 cm laiusega 2m riidelapike, mida ma kiindumusega nimetan oma askeedikoikuks. Ma pean tunnistama, nii minimalistlikult nagu ma praegu elan ei ole ma elu sees elanud, ainult reisides. Ja kõige hullem osa on see, et igasugune kindlustunne homse ees puudub. Aga ei, ma ikka lohutan ennast sellega, et juba kiviajal inimesed magasid põrandale ja et see on mu seljale väga hea ning olgem ausad inimesed harjuvad kõigega. Siiski tunnistan, et mul mõte peast läbi käinud heinamaalt suure kotiga heina tuua ja õlgvoodi meisterdada, aga siis ei ole mu toakaaslaste hukkamõistust vist enam pääsu.

Kas ma mainisin muidu, et Purde ühikas Tartus mis maksis siinse 200€ asemel 50€ oli olemas lamp, voodi, kapp ja normaalne WC..makes you think.

Aga madratsit tahaks ikka.

Kas Kärt saab endale madratsi või kolib prügikasti? Kas kilpkonnadel on hambad? Seda saab juba järgmises osas teada, stay tuned...