Bussidest ja raamatutest

Kuna ma veedan küllaltki palju aeega bussis (vähemalt poolteist tundi päevas) on selle tõttu ohtralt aega lugeda. Juba esimese kuuga sain läbi kolm raamatut. Pärast seda sattusin kimbatusse. Üks raamat võiks kesta ikka paar nädalat. Pahaaimamatult kerides oma e-lugeris raamatute nimekirju, valisin suvaliselt ühe pikema raamatu. See oli The Fountainhead. Selle autoriks oli naine nimega Ayn Rand.

Ei tahaks küll šovinistlikult kõlada, aga see raamat taastas mu usu naiskirjanikesse. Pärast korduvaid katseid läbi närida Virginia Woolfi teostest ja tunnustades fakte, et maailma kuulsamad naiskirjanikud on J. K. Rowling, Stephenie Meyer ning Barbara Cartland, olin ma vaikselt lootust kaotamas, aga see raamat ületas kaugelt kõik mu ootused ja samas halvas mind terveks nädalavahetuseks. Pühapäevaks olin teinud resoluutse otsuse lugeri oma kotipõhja peita ja mitte seda enam vaadata..see ei õnnestnud.

The fountainhead on  intellektuaalne ja samas põnev lugu arhitektuurist ja arhitekturistidest (minu väljamõeldud sõna arhidektidele, kes on musklis nagu kulturistid). See teos võlus mind nii mõnesgi punktis. Selles leidub palju ajutoitu ja ideid. Palju erinevaid kihte ja lugusid, mis läbisegi põimuvad, omanäolised karakterid ja tugev ühiskonnakriitika. Aga parim osa oli viis, kuidas arhitektuuri on kirjeldatud. Sellele omistatakse elava organismi tunnused. Hooned, mis voolavad, lainetavad või juhatavad vaatajad. Ma pole kunagi arhitektuurile kui sellisele eriti ennast pühendanud. Peamiselt hirm matemaatika ees, aga tänu sellele raamatule, omab iga hoone uue tähenduse. Kogu elu olen iseeneset mõistetavalt aksepteerinud arhitektuuri sellisena nagu ta on. Kuid nüüd olen hakanud vaatama maju nagu teisi igapäeva objekte - nende otstarbe kohaselt.

The Fountainheadil on ka miinuseid. Kõik tegelased on oma ala absoluutsed stereotüübid. Kõik on kas paadunud askeetlikud idealistid, kapitalistid või kommunistid. Kas rikkad või vaesed. Jah, nad kõik on seal. Aga samas, kuidas saakski luua intellektuaalset dialoogi keskmise Madise ja Martini vahel, kui mõlemal on audi Viljandis, niiet selles mõttes saan ma kirjanikust aru. Ma pole päris lõpuni jõudnud, kuid võin öelda, et minu jaoks küündib see Ray Bradbury tasemele. 

Tagasi bussi. Esimene raamat, mis ma saabudes lugesin oli Rummipäevikud, H, S Thompsonilt> eksistentsialistlik rummijoomine mädaneva saare peal. Teine ja kolmas raamat oli David Sedarise teosed. Juba alguses pilku peale heites tundus see olevat paljutõotav, mida ta oli ka lõpuni välja. Need olid väga naljakad. Igapäevane maailm läbi peene irooniaprisma, kuid kordagi ei mõistnud peategelane kedagi hukka, mis mulle meele järgi oli. Esimene raamat oli väga hektiline ja lõppes nudistikoloonia kirjeldusega ja teine raamat oli juba igavam, sest paljud karakterid kordusid rohkemal või vähemal määral. Ilmselt peab tema teoste vahel pausi pidama, et detailid ununeks. 

Lõpuks arvestasin välja, et samas tempos jätkates ja oletades, et mu rutiin ja elukoht ei muutu olulisel määral, võib väita, et suveks olen läbi lugenud 27 teost. Minu jaoks on see number päris hirmutav ja ilmselt selle blogi jaoks hävitav. Eriti kui iga kuu ilmub uus raamatukirjeldus, mida niikuinii keegi ei raatsi lugeda.

Bussis istudes tekkis idee (kõik kõige paremad ideed tekivad bussis), kui tore kui mul oleks võimas arvuti ja koer. Siis ma oleks alles õnnelik. Kolm sõpra, kes seiklevad maailmas ringi> Kärt, tema koer ja arvuti. Selle täitumisest on veidi puud, hetkel on mind kodus ootamas üks kärbes, üks sääsk ja Ikea lamp. Niiet, mul on veel tükk maad minna. Samas sääsk oleks nii tore olle, üks missioon elus. Kui ma oleks sääsk siis ma kasutaks taktikat. Ma ründaksin inimesi, just siis, kui nad vetsust välja tulevad.

Pühapäeval tegelesin peamiselt koristamise, joonistamise ja kartulite hankimisega. Õhtul tuli sõrmedest välja ühe väikse tüdruku õudusunenäo pilt, pimedas hirmsas toas. Nii nagu ikka. Kui asi on oma ajust välja urgitsetud, siis tihtilugu on see endalegi hirmus. Nii ma hakkasin lõpuks seda pilti ise ka kartma. See pole ka esimene kord. Paar aastat tegin portreed naeratavast mehest. Kõik hambad paistisd. Samal ajal kuulasin ühte Stephen Kingi audiobooki. Asi lõppes sellega, et kui see valmis sai, kartsin seda pilti. Ma olin kuidagi kogu selle õudusloo sinna pilti suutnud kallata ja selle vaatamine tekitas minus ebamugavustundeid. See oli pilt näituseks. Ma toppisin ta pilt allpool kapi otsa. Õnneks osteti see pilt näituselt ära. Ma ei tea, kas see tundus neile ka nii õudne, et nad tahtsid seda koju, aga ma müüsin ta hea meelega ära. Lihtsalt loodan, et see mõne väikese tüdruku seinale ei satu.

Ma loodan, et see oli piisavalt meelelahutuslik, kuigi ega vist midagi arukat siit välja lugeda ei anna.
Olge siis tublid,

M