Vihmast ja tööst

Sügisvaimustuses tehtud pilt. Sudu on veel puudu.
Paljud teist kindlasti mõtlevad, mida see Kärt seal looderdab, ta saaks siin ka looderdada, käib ainult koolis ja marjul...aga ei! Peale tavapärase uimerdamise olen ma ka aktiivselt tööd jahtinud. Kahjuks pean nentima, et seni üsna edutult. Viimase kuu jooksul olen teinud väiksemaid tööotsi oma endisele firmale, kuid kuna projekti ei olnud illustratsiooni raha kirjutatud, saan ma selle töö eest päevalilleseemnetes palka (lihtsalt väga väike summa). Eks traditsioone ei tohi hüljata, üks õige loovinimene ikka iga ampsu eest kätekõverdusi tegema.

Teisel nädalal võtsin ma oma portfoolio näppu ja läksin erinevate tattoo salongide ustele koputama. Mulle teatati, et ma pean palju õppima ilma palgata ja neil on juba üks õpipoiss. Nad võtsid küll mu numbri, kuid uksest väljudes ma juba teadsin, et nad ei helista. Mees kes mulle seda teatas omab linnas umbes 5 salongi, mis tähendab, et lootus leida selles valdkonnas tööd on minimaalne. Panin selle riiulile ja suundusin järgmistele jahimaadele.

Eelmine nädal jõudis minuni kuuldus, et Eestis on loovinkubaator mängufirmadele, kes otsivad oma meeskonda inimesi. Ma mõtlesin osaleda, saatsin oma avalduse ja juba samal õhtul kirjutati mulle, et mind tahetakse nende tiimi. Mulle meeldis projekt ja ma otsustasin osaleda. Ka siit saab vaevu makaroniraha ja see kestab ainult kaks kuud, kuid see on mulle huvitav ja kasulik tööots ning makaronide eest võin hundiratast üherattalisega ka teha. Vähemalt selles elufaasis. Veel sain ohtralt egotoitu, kui sama inkubaator kirjutas mulle, et minust oli veel paar tiimi huvitatud, yay.

Veel olen välja saatnud oma avaldusi kahele kohalikule firmale ja kuna nende poolt puudub huvimärk, liigun edasi disainifirmadele ja kui sinna ka ei saa, siis lähen sadamasse kaste tõstma. Kastid on alati head sõbrad kõigile olnud, sest nende sisu on põnev ja selle lõhkudes saab selle ehk endale...selleks otsaks hangin endale lehtri kindlasti.

Kahjuks on mu vabakutselise amet kutsunud vajaduse Interneti järgi. Kuna kodus puudub see luksus, käin raamatukogus seda väikeste taani poistega jagamas. Kahjuks on pühapäev traditsiooniline mitte-keegi-ei-käi-raamatukogus-päev > see oli kinni. Wifi on seal sõbralik ja piisab juba sellest, et sa maja telliskivi seina masseerid, et ühendust saada. Nii ma läksingi vihmaga sinna. Keegi võiks arvuti vihmakeebi leiutada. On ainult üks asi hullem kui nyan cati 10h loop, siis see on vihmasadu monitorile. Nii kükitasin seina äärde ja tõmbasin punase salli üle pea ja monitori nagu on näha joonisel 1.2. Mässasin veidi photoshopis ja kujutasin ette, milline võiks olla kodutu disainer.

Joonis 1.2

Kuna oli pühapäev, siis koriluselootused olid kõrged. Võtsin oma ratta ja sõudsin läbi vihma minema lootusega, et korilusejumalad hindavad mu pingutusi ja tasustavad mu reisi imelise nektariga...mu saagiks oli üks kast nektariine...peaaegu...

Vähemalt sai mu karmavõlg tasutud. Täna oli üürimaksmise päev. Taanis tehakse seda postkontoris või pangas. Kui on kohalik pangakaart, siis saaks mugavamalt. Väljas sadas padukat. Kui maksmiseprotsess oli lõppenud, mille vältel ma jooksin marsruudil postkontor-pank-postkontor leidsin ennast istuvat ukse kõrvalt. Ootasin vihma lõppu. Selle asemel märkasin ma teda. Ta oli kuiv, kuigi väljas sadas vihma, niiet ma sain aru, et ta on seal kaua olnud. Ta seisis prügikasti kõrval – minu lemmik koht seismiseks. Ma vaatasin ringi, jälgisin videokaameraid ja niipea, kui üks tüsedam inimene seisis marsruudil kaamera ette, sööstsin, haarasin ta embusesse ja lahkusin. Ei, see ei olnud kellegi laps. Keegi oli oma vihma varju sinna unustanud ja ma võin kindlalt öelda, et tema omanik oli ammuilma lahkunud. Ta oli väike kaitsetu vihmavari, kellele ma otsustasin kodu ja armastava pere anda. Nüüd seisan mina temaga prügikasti kõrval.

Igatahes, 1:1 karmaga viigis. Ma loodan, et sul on ka sõber, kes seisab sinuga prügikasti kõrval. Vastasel juhul seisa seal ja oota, kuni ta tuleb.

Kõike head,
Teie Milli