mr. sandman

Teretulemast kõikidele neiudele, noormestele ja muudele pudulojustele. On saabunud jälle postituse aeg!

Koolist saime uue projekti. Täna meisterdame postreid. Uus meeskond, õigemini naiskond koosneb lätlannast ja rumeenlannast. Nad saavad omavahel hästi läbi. Nad ei ole nii geniaalsed kui postkaardi grupp, sellest hoolitmata tundub asi aeglaselt edendevat. Kuidagi kahtlaselt palju on seda "Ma olen unine/väsinud/pohmas/väikese põiega". Eks see ole ka põhjus, miks asjad liiguvad Star Warsi filmide tempos. Lohutan ennast ideega, et ehk on neil lihtsalt kultuurišokk. Ma võin öelda, et ei kuulu nende inimeste gruppi, kes on ilmselgelt liiga lahedad 19 aastased, et kogeda kultuurišokki. 

Kas sa tead, miks paavsti tooli sees auk on?

Klass on suht tore. Enamus on mingil tasandil nohik, niiet kontakti luua on selle võrra kergem. Stabiilselt suhtlen umbes 10 inimesega. Kõige rohkem aega veedan (kui boss välja arvata) kahe väikse rumeenlasega. Nad on nii numpsikud tutibluti tasandil. Kuna neil pole ka kodus Internetti, veedavad nad oluliselt aega koolis. Üks on veetnud pool oma elu veetnud arvutimänge mängides ja suudab ennast ilmselt palliks keerata nagu siil. Vähemalt tema selgroo kuju vaadates tundub nii. Teine oskab ette kanda kõik mütoloogiad ja legendid. Mõlemad on peajagu lühemad, kuid rumeenlaste kohta on see ilmselt keskmine. Moldovas elades olin alati teistest peajagu pikem. Igatahes nad on vahvad.

Lõpuks otsustati saata CPR number ja kollane kaart. You are disqualified! Ostsin endale lõpuks USB interneti. Kuigi usb interneti tujud käivad vastavuses ilmaga. Kui vihma sajab siis hakkab ta puus valutama. 

Ilmast rääkides võib juba paar sõna öelda selle, tõenäoliselt kõige igavama teema kohta. Oktoobri keskel on jäide maas. Õnneks on osad ikka eitusfaasis ja käivad T-särgiga koolis. Sellel on kõrge lohutusfaktor. Neid t-särgihabemikke vaadates tekib ikka tunne nagu  oleks bussist välja astudes 20 kraadi. Tagasi reaalsusesse. Jutu kokkuvõte on see, et mu parem käsi (sa tead küll kes sa oled) ütles mulle kunagi, et kui ilma tahad teada, vaata aknast välja, seni pole see nõu mind alt vedanud.

Ükspäev piirasid mind väikesed taani tüdrukud sisse ja küsisid, kes sulle rohkem meeldib: Justin Bieber või One Direction. Ma pidin neile vastuse võlgu jääma…

Laupäev oli täielik katastroof. Ma pidin tööl (Internetis) 8.30 olema. Kahjuks laupäeval ilmselgelt bussid ei sõida. 6.30 ärgates ronisin valele bussile, millega jõudsin kesklinna, lootusega kooli edasi saada. Seda ei juhtund, bussi ei tulnud. Ma roomasin kahtlasesse kangialusesse, et bossile öelda, et ma jään hiljaks. Tagasi koju. Käkerdasin korterikaaslase Interneti ära. Insert PUK. Tagasi bussijaama ja kooli. Koju jõudsin 21.00 ajude asemel moos. Vaarika..tükkidega.

Taani tööotsingud olid lootusetud. Keegi ei olnud huvitatud õpilastest. Üks suurem firma kirjutas, et nad olid mu CV hämmeldanud, et vähestel on see nii heal tasemel või oli see lihtsalt nende jaoks hirmus. Kahjuks pakkusid nad mulle ainult praktika kohta, mille ma saaksin võtta alles järgmise aasta jaanuaris. Siis otsustasin ennast majandada tilkuvate vabakutselise tööotsadega. Eks näis mis sellest plaanist saab. Ma kardan, et minu CVga ei saaks enam nõudepühkija tööd. Ja jutu lõpetuseks on mul öelda ainult: elagu spagetid!

Meeleolu muusikat

Hai-davai,

M.